Uue õppeaasta algusega on taaskord esile kerkinud probleemid seoses õppepuhkusega. Üha enam tekitab tööandjatele peavalu vastavate regulatsioonide üldisus ja ebatäpsus. Mida siis täpsemalt kujutab endast „õppepuhkus” ja mida see endaga tööandjale kaasa toob – sellest kohe ülevaate annamegi.
Tulenevalt täiskasvanute koolituse seadusest, antakse koolituses osalemiseks õppepuhkust töötajale ja avalikule teenistujale (töötajaks loetakse töölepingu alusel töötavat füüsilist isikut; avalikuks teenistujaks riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse ametnikku). Siiski praktikas ei tekita probleeme mitte niivõrd õppepuhkusele õigustatud isikute ringi kindlaksmääramine vaid just küsimus, mida mõista koolituse all. Sageli tööandjad ei tea, millised koolitused seaduse kohaldamisalasse kuuluvad ja et iga koolitus ei pruugigi olla koolitus seaduse mõttes.
Seadusest tulenevalt jagatakse koolitused nende eesmärkidest lähtuvalt kolmeks – tasemekoolitused, tööalased koolitused ja vabahariduslikud koolitused.
Tasemekoolituse all peetakse silmas eelkõige põhi-, kesk-, kutse- või kõrghariduse omandamist. Siinkohal peetakse hariduse all silmas eelkõige sellistes haridusasutustes omandatud haridust, mis lähtuvad õppetöös riiklikult tunnustatud õppekavadest.
Tööalane koolitus võimaldab kutse-, ameti- ja/või erialaste teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamist ja täiendamist, samuti ümberõpet kas töökohas või koolitusasutuses.
Kolmanda koolitusliigina näeb seadus ette veel vabaharidusliku koolituse, mis võimaldab isiksuse, loovuse, annete, initsiatiivi ja sotsiaalse vastutustunde arengut ning elus vajalike teadmiste, oskuste ja võimete lisandumist (näiteks maalimiskursus, kulinaariakursus jne). Käesolev õpe toimub kursuste, õpiringi või muus õppijatele sobivas vormis.
Arvestades asjaolu, et koolituse mõiste on suhteliselt avar, ei tohiks siiski jätta tähelepanuta, et vastaval jaotusel on oma kindel eesmärk. Nimelt, kui tasemekoolitusega ja tööalase koolitusega seotud õppepuhkuse ajal makstakse töötajale ja avalikule teenistujale keskmist töötasu 20 kalendripäeva eest (õppepuhkust ise on võimalik võtta 30 päeva kalendriaastas eri liiki koolituste kohta kokku), siis vabaharidusliku koolituse korral tasu maksmise kohustust tööandjal ei ole.
Lisaks antakse tasemekoolituse lõpetamiseks (lõputöö kaitsmiseks, lõpueksami sooritamiseks) täiendavalt õppepuhkust 15 kalendripäeva, mille eest peab tööandja maksma töötasu alammäära. Samas, kui õppepuhkust on võimalik võtta õppekavas ettenähtud tundides osalemiseks, siis täiendavat õppepuhkust on võimalik kasutada eksamiteks valmistumiseks.
Töötasu ja täiendava õppepuhkuse saamise õigus on erandlikult ka töötajatel ja avalikel teenistujatel, kes osalevad tasemekoolituse statsionaarses õppevormis ja täiskoormusega õppes.
Sarnaselt põhipuhkusele nii tuleb ka õppimispuhkusest tööandjat teavitada vähemalt 14 kalendripäeva ette ja seda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Lisaks kirjalikule avaldusele on tööandjal õigus saada ka koolitusasutuse teatis, millega töötaja tõendab, et on koolitusele registreeritud. Õppepuhkuse kasutamine on töötaja enda otsustada. Seega on töötajal võimalik võtta õppepuhkust vajadusel tööpäevades, näiteks esmaspäevast neljapäevani.
Üldiselt ei näe seadus tööandjale ette palju võimalusi õppepuhkuse andmisest keeldumiseks. Siiski võib sellest keelduda olukorras, kus üle 10 protsendi töötajatest või teenistujatest on samaaegselt õppepuhkusel, kuid ka siis on õppepuhkust võimalik ainult edasi lükata.
Kokkuvõtteks tasuks rõhutada, et seadusandja ei ole eeltooduga üritanud töötajat või tööandjat kiusata vaid õppepuhkuse võimaluse tagamisel on seadusandja eesmärgiks olnud elukestva õppe toetamine ja selle läbi tööjõu liikumise võimaldamine tagades seejuures poolte õigustatud huvid. Ühelt poolt võib seadusandja käitumine tööandjale tunduda negatiivne, kuid pikemas perspektiivis peaks see aitama tagada kvalifitseerituma tööjõu.
Kaupo Kask
jurist