Siseministeerium on koostanud eelnõu, millega soovitakse piirata enese- ja vara kaitseks soetatavate relvade liiki ja arvu. Vandeadvokaat Alan Biin edastas eelnõu väljatöötajale alljärgneva seisukoha:
15.12.2015. a avaldatud relvaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja punkti 2 kohaselt on eelnõu eesmärk lahendada relvade ja laskemoona käitlemisel tõusetunud probleemid ning täpsustada seaduse sõnastust.
Ei eelnõust ega selle seletuskirjast selgu mis on need „relvade ja laskemoona käitlemisel tõusetunud probleemid.“
Inseneride 1. reegel ütleb: „Kui töötab, siis ära näpi!“
Kuivõrd eelnõu koostajad ei ole kirjeldanud probleemi mida seadusemuudatusega lahendada tahetakse, siis jääb selle eelnõu väljatöötamise eesmärk arusaamatuks.
Allakirjutanul ei ole midagi selle vastu, et seadust täpsustatakse eksamikorralduse, relvaloa jaoks piltide esitamise, relva ettenäitamise jms tehniliste üksikasjade sujuvamaks ning kliendisõbralikumaks muutmise kohta kuid relvaseaduse põhimõtteliste muudatuste nagu enesekaitserelvade liigi ja arvu piiramine ning lubatud laskemoonakoguste piiramise mõte ja eesmärk jääb arusaamatuks.
1. Enesekaitserelvade liigi ja arvu piiramine
1.1
Eelnõuga soovitakse muuta enese ja vara kaitseks ette nähtud relvade regulatsiooni selliselt, et vähemalt 21-aastane isik võib eelnimetatud eesmärgil omada ainult ühte püstolit või revolvrit.
Eelnõu seletuskirja kohaselt (vt. seletuskirja 4. leht, ülevalt 3. lõik) on muudatuse tegemine vajalik eelkõige turvalisuse aspektist, sest tulirelv on ohtlik ning sileraudne ja vintraudne püss on oma lasketabavuse kauguse ja täpsuse seisukohast sobilikud jahipidamiseks ja spordiks, mitte enese ja vara kaitseks.
Eeltoodud põhjendust lugedes selgub, et eelnõu väljatöötajal puuduvad elementaarsed teadmised relvade omadustest ning ballistikast. Püstolist lastud täismantelkuul läheb kõva pinda tabades rikošetti ning on ümbritsevale ohtlik veel 100 m raadiuses. Sileraudsest püssist lastud haavlilaeng kaotab oma ohtlikkuse juba 30 m peal, sest haavlilaeng hajub ning üksikutel haavlitel puudub jõud isegi tavapäraseid üleriideid läbida, rääkimata tõsise vigastuse tekitamisest.
Enese ja vara kaitse ei hõlma endas kaitset ainult linnatingimustes teise inimese vastu, enese ja vara kaitset teostatakse ka maapiirkondades. Eelkõige peetakse selle all silmas inimesi kes peavad ennast või oma koduloomi kaitsma metsloomade eest. Me ei saa eeldada, et iga talupidaja on automaatselt jahimees, ka talunikul peab olema võimalus oma loomi kaitsta kuulumata seejuures jahiseltsi. Marutõbist kährikut või rebast on väga raske lasta püstolist või revolvrist, küll aga saab seda teha sileraudsest püssist. Püstolist või revolvrist looma laskmine toob üldjuhul kaasa ainult lastava looma vigastamise ja tema piinlemise, mitte surma. Jahiseaduses on seetõttu ette nähtud minimaalne kaliiber ja kuuli kaal, millega looma lasta, et tagada tema kiire ja piinavaba surmamine (vt. jahiseaduse § 26). Seega on teatud juhtudel vajalik enese ja oma vara kaitseks ka sileraudset püssi, sest püstol või revolver selleks vajaduseks ei sobi.
1.2
Eelnõuga soovitakse loobuda turvalisuse tagamise otstarbel relva vajalikkuse põhjendamise nõudest, sest ei ole sätestatud kriteeriume mille alusel peab Politsei- ja Piirivalveameti ametnik hindama soetusvajaduse põhjendusi. Selle asemel soovitakse piirata turvalisuse otstarbel omatavaid relvi ainult ühe relvaga, et ametnik ei peaks tegema otsustust.
Käesoleva seisukoha punktist 1.1 selgub, et turvalisuse tagamise eesmärgil soetatud relvade liigi piiramine ei ole mõistlik, sest püstol või revolver ei sobi maapiirkonnas ette tulevate vajaduste tarbeks ning sileraudne püss ei sobi kohati jällegi linnatingimustesse (tänaval varjatud viisil kaasas kandmiseks)
Kuivõrd igal isikul on õigus vabalt liikuda ning õigus omada ka mitut elukohta nii linnas kui maal, on mõistlik lubada enese ja vara kaitseks soetada mitu tulirelva, sest vajatava relva liik on elu- ja viibimiskohast sõltuvalt erinev.
Ühe põhjendusena piirata turvalisuse eesmärgil soetatatavate relvade arvu on toodud tabel, millest nähtuvalt on ühel inimesel 19 enese ja vara kaitseks soetatud relva.
Allkirjastanule jääb arusaamatuks, miks mõne marginaalse isiku pärast peab represseerima tuhandeid teisi isikuid? Pigem jääb mulje, et Politsei- ja Piirivalveamet ei ole oma tööd siiani korralikult teinud.
Kehtiva relvaseaduse § 1 lg 11 järgi relvaseaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid.
Haldusmenetluse seaduse § 4 sätestab diskretsiooni mõiste, mille kohaselt diskretsioon ehk kaalutlusõigus on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel.
Relvaseaduse § 32 lg 1 ja lg 3, § 34 ning § 35 järgi väljastatakse relvasoetamisluba ja relvaluba taotlejale Politsei- ja Piirivalveametniku otsuse alusel. Soetamisloa või relvaloa taotlemisel on taotleja kohustatud esitama kirjaliku avalduse näidates ära muu hulgas soetada soovitava relvade otstarbe ning tõendada oma sobivust ja õigust relvade soetamiseks.
Taotluse esitamine isiku poolt ei garanteeri kehtiva õiguse kohaselt talle automaatselt soetus- või relvaluba. Sellele eelneb haldusmenetlus, milles kontrollitakse isiku vastavust nõuetele s.h tuleb kaaluda ka soetusloas toodud põhjendusi.
Ülaltoodust nähtuvalt võimaldab kehtiv seadus PPA ametnikul teostada kaalutlusõigust ning keelduda soetamisloa või relvaloa väljastamisest kui isik tuleb taotlema luba näiteks viieteistkümnenda enesekaitserelva jaoks. Arusaamatuks jääb miks PPA ei ole siiani seaduses eksisteerivat võimalust kasutanud ja lasknud soetada ühel isikul ebamõistliku koguse (19 relva) enesekaitserelvi. Veelgi arusaamatumaks jääb, miks politseiametnike tegemata töö tõttu soovitakse karistada teisi relvaomanikke kelle relvade omamine on põhjendatud ja vajalik.
2. Lubatava padrunikoguse piiramine
Eelnõuga soovitakse muuta relvaseaduse § 46 lg 5 p 5, mille jõustumise korral võib omada 1000 padrunit iga sporditulirelva kohta kuid mitte rohkem kui 3000 padrunit kokku.
Eelnõu seletuskirjas põhjendatakse seda asjaoluga, et laskesportlased, kelle omandis on kümneid relvi, võivad kaupluses korraga soetada laskemoona koguses, mis on ebamõistlik kodus hoiustamise seisukohast ja mida mõistliku aja jooksul ei ole võimalik treeningutel ära kasutada.
Eelnõu seletuskirjas ei ole välja toodud statistikat selle kohta kui palju on laskesportlasi kellel on mitu relva ning kui palju on laskesportlasi kellel on „kümneid relvi.“
Samuti puuduvad eelnõust kriteeriumid mille alusel hinnata padrunikoguse mõistlikkust või ebamõistlikkust. Näiteks Soome Vabariigis on laskesportlasel kodus lubatud hoiustada 20 000 padrunit.
Ülalnimetatud ettepanek on ebamõistlik ja seda alljärgnevatel põhjustel:
2.1
Praktikal laskmises harrastatakse laskmist 3 relvast: püstolist või revolvrist, sileraudsest püssist ning vintraudsest püssist.
Keskmise Eestis toimuva võistluse padrunikulu on umbes 300 lasku, suurematel võistlustel on miinimumlaskude arv üle 400 ja isegi üle 700. Kui siia juurde lisada regulaarse treeningu jaoks vajalik kogus, siis 3000 padrunit ei ole piisav arv. Moonakulu on suur ja koguse ebamõistlik piiramine toob kaasa pideva poeskäimise vajaduse.
Padrunite hind sõltub soetatavast kogusest. Kui ostad 100 padruni kaupa, siis vintraudse püssi padrun võib olla kuni 10 senti padruni kohta kallim kui osta padruneid 1000 kaupa. Samuti puudub Eesti kaupmeestel tarnekindlus ning alatihti on poes sobivatest padrunitest puudus. Selle vältimiseks on mõistlik osta padruneid varuga, et võistlushooajal ei jääks padrunipuuduse tõttu võistlemata. Aktiivsemad sportlased lasevad aastas mitukümmend tuhat lasku ning arvestades meie poodide tarneprobleeme hakkab padrunipiirangute juures kannatama sport.
Seega tekib probleem kus padrunite ebamõistlik piirarv ei võimalda mul sporti harrastada kuna ma pean kogu aeg arvutama või valima milliseid padruneid ma ostan ja tagajärjeks on mingist võistlusest või distsipliinist loobumine.
2.2
Arusaamatu on eelnõu koostajate seisukoht, et on olemas mingi kogus padruneid mille kodus hoidmine ei ole mõistlik. Ühtegi kriteeriumit selle mõistlikkuse hindamiseks ei ole välja toodud. Kas suurem kogus padruneid on ebamõistlik nende massi, tuleohtlikkuse, keemiareostusohtlikkuse, tinamürgituse ohu vms. tõttu, välja toodud ei ole. Tegemist on sisutühja väitega ning sellest tuleneva ebamõistliku piiranguga.
Ainsaks usutavaks põhjenduseks võib pidada suure laskemoonakoguse ohtlikkust tulekahju korral kuid selleks tuleks teha analüüs ning arvutused kui suur kogus padruneid ning millistes tingimustes on ohtlik. Siiani seda eelnõu seletuskirjast nähtuvalt tehtud ei ole. Samas ei saa jätta märkimata, et tsiviilkäibes piiranguteta käideldav ning köögis kasutatav gaasiballoon on tulekahju korral tunduvalt ohtlikum (plahvatab) kui seda on padrunid, mis lihtsalt pragisedes katki lähevad (padrunid plahvatavad tohutu tulekera saatel ainult filmis).
Kodus hoitavatele padrunite arvule ülempiiri seadmine ei taga soovitavat eesmärki, sest kontrolli selle üle praktikas on väga keeruline teostada. Poes registreeritakse iga padruniost kuid kaupmehed ega politseiametnikud ei saa takistada soovijal päeva jooksul külastamast mitut kauplust või ostmast iga päev lubatud 1000 padrunit (eeldusel, et neid poes jätkub).
Padrunite ülempiir eelnõus sätestatud kujul on sisutu, põhjendamatu ning selle järgiminse kontroll võimuorganite poolt praktikas pea teostamatu.
3. Eelnõu vastuolu hea seadusloome tavaga
Vabariigi Valitsuse 22.12.2011. a määrusega nr 180 on kehtestatud hea õigusloome ja normitehnika eeskiri (edaspidi nimetatud kui „Eeskiri“).
3.1
Eeskirja § 1 ja § 42 sätestavad, et seaduseelnõu s.h seaduse muutmise eelnõus peab põhjendama lahendamist vajavat probleemi, eesmärki, võimalikke lahendusi, valitud lahenduse sobivust kehtivasse õiguskorda ning seletuskirjas kajastama senist regulatsiooni ja selle rakendmaise praktikat.
Käesolevas eelnõus on üldsõnaliselt deklareeritud, et: „lahendatakse relvaseaduse rakendamisel ilmnenud probleemid, ajakohastatakse sätete sõnastust ning selgitatakse sätteid parema arusaadavuse ja korrektse tõlgendamise huvides“ ning „Eelnõu eesmärk on lahendada relvade ja laskemoona käitlemisel tõusetunud probleemid ning täpsustada seaduste sõnastust.“
Eelnõus ja selle seletuskirjast ei selgu millised probleemid on seotud mitme enesekaitserelva ja padrunite omamisega ning milleks on vaja eelnõuga neid toodud viisil reguleerida. Samuti puuduvad eelnõus alternatiivsed lahendused väidetavatele probleemidele.
3.2
Kui hea õigusloome ja normitehnika eeskiri kohustab eelnõu väljatöötajat põhjendama eelnõu vajalikkust ning andma ülevaate senisest regulatsioonist ja selle rakendamise praktikast, siis käesoleval juhul see eelnõust ja selle seletuskirjast puudub. Eelnõus ei ole nimetatud probleeme mis oleks praktikas esinenud enesekaitserelvadega. Tõsi, välja on toodud statistika viimase 5 a jooksul kaotatud relvadest aga puudub põhjendus, et nendega oleks sooritatud kuritegusid vms. Samuti ei näita esitatud statistika kas kaotatud on ainult enesekaitserelvi või ka jahirelvi või kas kaotatud on üks relv mitmest või ainult üks kaotajal olnud relv. Samuti ei ole toodud statistikat selle kohta mitu nendest relvadest on hiljem üles leitud.
Viide Euroopas toime pandud terroritegudele on asjakohatu, sest puudub seos terrorismi ja Eestis enese ja vara kaitseks omatavate relvade vahel. Terroristid on siiani oma kuritegude toimepanemisel kasutanud tsiviilkäibes keelatud relvi, mitte enesekaitseks, jahiks või spordiks mõeldud legaalseid relvi. Teada olevalt ei ole terroristide relvad olnud pärit Eestist.
3.3
Kui seaduseelnõu väljatöötamiskavatsusest ja kontseptsiooni väljatöötamisest võib loobuda Eeskirja § 1 lg 2 toodud alustel ning üheks aluseks on eelnõu põhjendatud kiireloomulisus, siis eelnõu autorid on põhjendanud seletuskirjas väljatöötamiskavatsuse tegemata jätmist põhjendusega: „teha teatud eelnõuga kavandatavad muudatused RelvS-is esimesel võimalusel (nt Riigikohtu poolt PS-iga vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistatud sätete muudatused).“
Uusim nimetatud Riigikohtu lahenditest pärineb 23. maist 2013. Relvaseadust on muudetud aastatel 2014 ning 2015. Ei ole eluliselt usutav, et käesoleva muudatuse väljatöötamise kavatsust ei saanud teha kuna Riigikohtu lahendist tulenev muudatus tuli kiirelt ellu viia. Kui muudatuse elluviimiseks kulub 2,5 aastat (Riigikohtu 23.05.2013. a otsus kuni eelnõu projekt 15.12.2015), siis peab leiduma ka aeg väljatöötamiskavatsuse loomiseks.
3.4
Eeskirja § 1 lg 1 p 7 kohaselt peab väljatöötamiskava sisaldama andmeid selle kohta millised olulised mõjud, lähtudes nende esinemise sagedusest, ulatusest, sihtrühma suurusest ja ebasoovitavate mõjude riskist, võivad seaduse rakendamisega kaasneda.
Eelnõu seletuskirja § 1 punktis 6 on eelnõu väljatöötaja põhjendanud, et: „Ebaseaduslike relvadega on Euroopas viimasel ajal üha enam toime pandud terrorikuritegusid5. Seetõttu on Euroopa Liidu liikmesriigid üheskoos oluliselt tugevdanud võitlust ebaseadusliku relvakaubanduse vastu, mille oluline osa on ka relvade varastamise võimaluste vähendamine ning teabevahetuse parandamine varastatud relvade leidmiseks. Eestis on näiteks viimasel viiel aastal varastatud 42 relva ning kaotatud 626 relva.“
Allakirjutanus tekitab kummastust Eeskirja § 1 lg 1 p 7 tulenev mõjuanalüüsi nõue ja seletuskirjas toodu. Kui kehtiv relvaseadus ei nõua ühe tulirelva omamise puhul relvakappi (nõue kehtib alates teisest relvast), siis eelnõus soovitakse vähendada relvade varastamise võimalust. Siin on selge vastuolu – kas lihtsam on varastada relva, mis ei ole relvakapis või on lihtsam varastada relva, mis on relvakapis? Leian, et lihtsam on varastada relv mis on kuhugi „padja alla“ pandud kui hakata muukima relvakappi ja müraga ning kuluva ajaga suurendada vahelejäämise ohtu.
4.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et eelnõus on mõistlikke ettepanekuid millega vähendatakse nii ametnike kui relvaomanike koormust kuid eelnõus toodud põhimõttelised kehtiva seaduse muudatusettepanekud on läbi mõtlemata, vastuolulised ning peegeldavad pigem paari ametniku isiklikke arvamusi kui tegelikus elus toimuvat. Eelnõu väljatöötaja ei ole defineerinud probleemi mida lahendada vaja on ning eelnõu sellisel kujul tundub olevat rohkem eelnõu lihtsalt eelnõu pärast, mitte eelnõu eksisteeriva probleemi lahendamise pärast.
Lugupidamisega,
/allkirjastatud digitaalselt/
Alan Biin
Vandeadvokaat, laskesportlane ja kaitseliitlane