Elatisevaidlustes on tihti probleemiks see, et elatist maksma kohustatud vanem kahtlustab, et teine vanem ei kasuta elatist sihipäraselt ainult lapse huvides vaid kasutab seda ka isiklike kulude katteks. Enamlevinud näiteks on seejuures olukord kus lapsega koos elav vanem kasutab saadud elatist (vähemalt osaliselt) oma isikliku eluasemelaenu tagasimaksmiseks. Elatist maksma kohustatud vanem väidab seejuures, et lapse eluasemekulude hulka tuleb arvata üksnes selle kasutamisega seotud kulud nn „kommunaalid“, mitte aga üüri- või eluaseme soetamiskulud, sest näiteks laenumaksete tasumisega tekib korteri või muu eluruumi omand teisele vanemale, mitte lapsele ning elatise maksmise eesmärk ei ole teist vanemat rikastada.

Riigikohus on 16.10.2013. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 öelnud, et vanemal on kohustus hoolitseda lapse eest mis hõlmab muu hulgas ka lapsele eluruumi pakkumist, kuna lapsel peab olema kodu kus turvaliselt areneda ja kasvada. Seega hõlmab lapse elatis lisaks eluruumi kasutuskuludele ka tasu eluruumi eest sõltumata sellest kas eluruumi üüritakse, liisitakse või see on omandatud laenu eest.

Kohus asus seisukohale, et lapse eluasemekulude suuruse saab kindlaks määrata selle kasutuseelise väärtuse järgi. Kui laps elab koos vanemaga üüritud eluruumis, siis tuleb elatise hulka arvata lapsele langev osa üürist. Kui elatakse eluruumis, mille lapse vanem on soetanud pangalaenu abil, siis peab elatises eluruumi kulude osas välja selgitama sellise eluruumi kohaliku keskmise turuhinna. Lapsega koos elaval vanemal ei ole õigust nõuda laenumakse osalist tasumist teise vanema poolt vaid lapse eluruumi kulude väljaselgitamiseks tuleb leida sellise eluruumi kohalik keskmine üürihind ja seeläbi välja arvutada lapse osa sellest kulust.

Kui näiteks laps elab koos ühe vanemaga korteris, mille soetamiseks on vanem võtnud eluasemelaenu, siis teine vanem ei pea tasuma mitte ¼ igakuisest laenumakest vaid sellise eluruumi kohalikust keskmisest üürihinnast ¼ suuruse osa. Kui vanem elab koos lapsega kahekesi üürikorteris, mille üür on 200 eurot kuus, siis teine vanem on kohustatud tasuma elatise hulgas eluasemekulude eest 50 eurot. Tähelepanu peab pöörama sellele, et nimetatud kulule lisanduvad ka korteri kasutuskulud.

Alan Biin

Vandeadvokaat

Tänases Eesti Päevalehes avaldati artikkel aegunud elektrisüsteemiga majadest, mille elektrisüsteemi peab lähima 2 aasta jooksul välja vahetama juhul kui Elektrilevi muudab võrgueeskirja.

Enamus nimetatud majadest asuvad artikli kohaselt Tallinnas Kalamajas ning Pelgulinnas kuid selliseid elamuid pidi leiduma ka mujal Eestis. Artiklist jäi kõlama ka ühe korteriühistu mure selle kohta, et osade majaelanike majanduslikud võimalused on väikesed ja nad võivad avaldada elektrisüsteemi renoveerimisele vastuseisu.

Kortermajades asuv elektrisüsteem on kõikide korteriomanike kaasomandis. Kaasomand tähendab seda, et kõik korteriomanikud on selle süsteemi mõtteliste osade omanikud ning peavad kandma süsteemi korrashoiu ja parendamisega seotud kulusid vastavalt nende mõttelise osa suurusele.

Korteriühistuseaduse § 15 lg 1 sätestab, et korteriühistu juhatus koostab ja esitab igal aastal korteriühistu liikmete üldkoosolekule kinnitamiseks korteriühistu majandustegevuse aastakava, mis sisaldab korteriomandite eseme mõtteliste osade majandamise eeldatavaid tulusid ja kulusid ning korteriühistu liikmete kohustusi sihtkulutuste ja koormatiste kandmisel. Lihtsamalt öeldes tähendab see seda kui palju ja mida on korteriomanikud kohustatud ühiste kulude kandmiseks tasuma.

Sama seaduse § 15¹ sätestab majandamiskulude mõiste, mille kohaselt on majandamiskulud korteriühistu vajalikud kulud eluruumide ja nende pindala osatähtsusele vastava elamu ja elamu ümbruse osa hoolduseks ja remondiks ning tasu korteriühistu poolt elamu majandamiseks osutatud ja ostetud teenuste eest, sealhulgas energiaauditi ja energiamärgise tellimise eest, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti.

Korteriühistu võtab vastu otsuseid s.h ka majandustegevuse aastakava kinnitab korteriühistu üldkoosolekul.

Korteriühistu üldkoosoleku kokkukutsumise korda ja hääletamise korda reguleerib mittetulundusühingute seadus (MTÜS).

MTÜS § 22 kohaselt loetakse otsus vastu võetuks kui selle poolt hääletab üle poole koosolekul osalenud ühistu liikmetest kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.

Seega olukorras kus elamu elektrisüsteem vajab vahetamist aga mõni korteriomanik ei ole sellega nõus, siis lahenduseks on korteriühistu üldkoosolekul majandamiskava vastuvõtmine, mis sisaldab ka elektrisüsteemi vahetamise kulusid. Kui selle majandamiskava vastuvõtmise poolt on üle poole koosolekul osalenud korteriühistu liikmetest, siis on see otsus vastu võetud ning vähemusse jäänud renoveerimisele vastuseisjad peavad alluma enamuse tahtele.

 

Alan Biin

Vandeadvokaat

Eelmisel nädalal analüüsisin, kas munitsipaalpolitseil on õigus trahvida eraparklas liikluskorraldusvahendi nõudeid rikkuvaid sõidukiomanikke, siis tänases postituses käsitlen ma teemat, kas eraparkla omanik võib parkimistrahvi määrata.

Kehtiv liiklusseadus reguleerib parkimise eest tasu võtmist üksnes kohaliku omavalitsusüksuse avalikul parkimisalal. Teistele omanikele kuuluvatel parkimiskohtadel ehk nn. eraparklates reguleeritakse parkimist tsiviilõiguslike tehingutega. Parkla omanik, paigaldades parkla sissesõiduteele parkimistingimusi sisaldava infotahvli, millel on selgelt väljendatud tahe olla nõustumise andmise korral lepinguga seotud, teeb sellega pakkumuse lepingu sõlmimiseks. Sõiduki juhti loetakse seevastu parklasse sissesõitmisega pakkumusega nõustunuks infotahvlil väljatoodud tingimustel. Sellest lähtuvalt loetakse parklasse sissesõitmisel parkla omaniku ja sõidukijuhi vahel leping sõlmituks (teatud juhtudel võib erandina lepingu sõlmimist eitada, kui infotahvel ei ole sõidukijuhile mõistlikult nähtavaks tehtud).

Tulenevalt võlaõigusseadusest on leping tehing kahe või enama isiku vahel. Lepinguga võetud kohustusi on kohustatud täitma üksnes lepingu sõlminud isik. Seejuures ei ole võimalik lepinguga panna kohustusi kolmandatele isikutele ilma nende nõusolekuta.

Juhul, kui sõidukijuht jätab parkimistrahvi maksmata, peab parkla omanik nõude esitamisel tõendama, kellega leping on sõlmitud. Isegi kui parkla omanik suudab kindlaks määrata sõiduki omaniku, ei ole sellega veel tõendatud, et sõidukit just sõiduki omanik kasutas. Siiski tuleb arvestada, et liiklusseaduse § 72 lg 2 sätestab, et kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanime, mootorsõidukit kasutanud isiku aadressi, mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaja või isikukoodi, mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa numbri.

Järelikult saab parkla omanik nõudega kohtusse pöördumisel läbi kohtu taotleda sõiduki omanikult sõiduki kasutaja avaldamist. Juhul, kui aga trahvi määramisest on möödunud üle 6 kuu, on parkla omanikul kohustatud isikut äärmiselt keeruline kindlaks määrata ja parkimistrahv võib jääda välja mõistmata.

Eeltoodust lähtuvalt ei pruugi leppetrahvi väljamõistmine olla alati võimalik ja teatud juhtudel ei pea sõiduki omanik sõiduki kasutajale tehtud parkimistrahvi tasuma.

Oma õiguste kaitseks soovitan alati enne vaidlusesse astumist pidada nõu advokaadiga.

Kaupo Kask

Advokaat

Riigikogu võttis 21.10.2014 vastu isikut tõendavate dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse (699 SE), millega loodi maailmas unikaalne e-residendi institutsioon. Arvestades, et paljudele on nimetatud institutsioon võõras, pean vajalikuks veidi selgitada selle süsteemi tagamaid.

Isikut tõendavate dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse seletuskirja kohaselt on e-resident välismaalane, kellele Eesti on hüvena loonud isiku kodakondsusjärgse riigi identiteedi alusel digitaalse identiteedi ja andnud välja digitaalse isikutunnistuse – e-residendi digi-ID. Lihtsustatult öeldes sarnaneb mitteresidentidele mõeldud digi-ID eestlastele tuntud digi-ID-dega, kuid nende õigusi on võrreldes residentidega teatud ulatuses piiratud.  E-residendi digi-ID on kasutatav üksnes digitaalses keskkonnas isiku tuvastamiseks ja digitaalallkirja andmiseks. Varasemalt antud kontseptsioon puudus ja senini üksnes Eesti kodanikele ja residentidele mõeldud digitaalsed lahendused ei olnud välisriikides elavatele välismaalastele kättesaadavad.

Samuti võimaldab e-residendi institutsioon mitteresidentidest välismaalastel kasutada Eesti e-teenuste süsteemi dokumentide allkirjastamisel ilma kummagi osapoole Eestis viibimise kohustuseta. Sellega kaotatakse paberipõhised kulukad ja aeganõudvad paralleelprotsessid.

E-residendi institutsioon on autori arvates pikas perspektiivis Eestile kindlasti kasulik, sest võimaldab globaliseerunud maailmas meelitada ligi inimesi ja ettevõtteid, kes nähes just globaalses mõttes mugavaid e-teenuseid soovivad oma tegevust Eestiga siduda. Uue, 1. detsembril 2014 jõustuva seaduse kohaselt on e-residendile digitaalse isikutunnistuse väljaandmise eesmärk soodustada Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut, luues võimaluse kasutada e-teenuseid Eesti digitaalse dokumendiga. Arvestades e-residentsuse praktilisust ja lihtsust, autori arvates see institusioon ka oma eesmärgi täidab.

Kaupo Kask

Advokaat

Eelmise nädala esmaspäeval 27.10.2014 avaldas Postimehe Tallinncity veebileht artikli, mille kohaselt trahvis munitsipaalpolitsei ööseks Tallinnas Sikupilli ostukeskuse parklasse jäetud autoomanikke liiklusregulatsioonide mittejärgimise eest. Sellega seoses tõstatus mitmeid küsimusi – Miks kimbutab munitsipaalpolitsei eramaal parkivaid autoomanikke? Kas munitsipaalpolitseil on õigus trahvida eramaal valesti parkinud sõidukite omanikke?

Peamiseks probleemiks antud küsimuse lahendamisel on eelkõige see, kas eramaal valesti parkimine on maa omaniku või riigi probleem? Kuna maa omaniku ja seal sõidukit parkiva isiku vahelise suhte puhul on tegemist eraõigusliku suhtega, siis võiks eeldada, et munitsipaalpolitseil ei ole justkui õigust selle suhte reguleerimisse sekkuda. Antud käsitlus on küll õige, kuid eraõigusliku suhte kõrval ei tohi jätta tähelepanuta ka üldisemaid, avalik-õiguslikust suhtest tulenevaid kohustusi.

Liiklusseaduse § 1 lg 1 kohaselt sätestab liiklusseadus liikluskorralduse Eesti teedel, liiklusreeglid, liiklusohutuse tagamise alused ja põhinõuded, mootorsõidukite, trammide ja nende haagiste ning maastikusõidukite registreerimise ja neile esitatavad nõuded, juhtimisõiguse andmise, mootorsõidukijuhi töö- ja puhkeaja ning liiklusregistri korraldamise ja pidamise nõuded ning vastutuse liiklusreeglite rikkumise eest.

Tulenevalt teeseaduse § 2 lg-st 1 on tee maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis. Sama paragrahvi lõike 2 punkt 1 kohaselt kuulub tee koosseisu ka parkla ja puhkekoht.

Järelikult tuleb liiklusseadust järgida kõikides parklates, ka eraparklates.

Liiklusseaduse § 193 lg 1 järgi teostavad parkimis- ja peatumisnõuete üle kontrolli kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil valla- või linnavalitsuse ametnikud oma pädevuse piires.

Liiklusseaduse § 241 lg 1 sätestab, et sõiduki parkimise eest selleks keelatud kohas või liikluskorraldusvahendiga ettenähtud parkimiskorda või -viisi rikkudes – karistatakse rahatrahviga kuni kümme trahviühikut.

Eeltoodust lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et kui parkla on tähistatud liikluskorraldusvahendiga, mis keelab parklas teatud ajal parkimise, siis on munitsipaalpolitseil õigus liikluskorraldusvahendi eiramise eest sõidukiomanikku trahvida. Siiski jääb küsimus, kas munitsipaalpolitseil ööseti midagi targemat ei ole teha, kui tühjana seisvates parklates üksikuid sõidukeid trahvida või on eesmärgiks hoopis sõidukiomanike peletamine avatud eraparklatest tasulistesse linnaparklatesse?

Kaupo Kask

Advokaat

Eile käis meediast läbi lugu sellest kuidas Põlvamaal sattus majaomanik pahatahtlike üürnike ohvriks kes jätsid tasumata kokku lepitud üüri ning lahkusid ootamatult üüritud majast võttes kaasa selle sisustuse, mis kuulus majaomanikule. Lisaks üüritud maja sisustuse vargusele langetasid üürnikud krundil ilma majaomaniku ja kohaliku omavalitsuse loata puid mis tõi majaomanikule kaasa trahvi loata raide eest. Kuidas taolist olukorda vältida?

 

Esiteks üürilepingud tuleb alati sõlmida kirjalikult. Kirjaliku lepingu sõlmimine aitab välistada vaidluse kas ja kelle vahel leping oli üldse sõlmitud ning mis tingimustel see oli sõlmitud.

 

Üürileping peab sisaldama vähemalt alljärgnevaid andmeid:

 

Poolte nimed, isiku- või registrikoodid ja kontaktandmed;

Üüritav asi;

Lepingu tähtaeg;

Üüri ning kõrvalkulude suurus ja tasumise kord.

 

Juhul kui üürilepingu esemeks on sisustatud korter või maja, siis on mõistlik lepingus loetleda üürniku kasutusse antav sisustus ja kirjeldada selle seisukorda. Kõige lihtsam on sisustust pildistada ning pildid poolte poolt allkirjastada, see aitab välistada hilisemat vaidlust sisustuse seisukorra üle lepingu sõlmimisel.

 

Lisaks lepingu kirjalikule vormistamisele peab üürileandja olema ise hoolikas ning jälgima üüri tasumist. Kui üürnik jääb pidevalt üüri tasumisega hiljaks või ei maksa seda üldse, siis mõistlik on üürileping lõpetada. Loota olukorras kus üürnik on juba mitu kuud üüri võlgu, et ta selle hiljem ära maksab, on naiivne. Ennetada tuleb olukorda kus tasumata üüri summa muudkui suureneb, sest mida suurem on võlg seda raskem on seda hiljem tasuda.

 

Samuti tuleb üüritava asja üleandmisel üürileandjalt üürnikule fikseerida elektri-, vee-, gaasi- või soojaarvesti näidud, et vältida vaidlust selle üle millised need olid lepingu alguses ja mis hetkest alates on üürnik kohustatud nende eest tasuma.

 

Vältimaks üürniku poolt üüritava ruumi ja selle sisustuse kahjustamist on üürileandjal mõistlik regulaarselt kontrollida üüritava asja kasutamist. Selleks peaks lepingus sätestama üürniku kohustuse lubada üürileandjal siseneda üüritavatesse ruumidesse kontrolli teostamiseks. Üürileandja loomulikult peab kontrollist ette teatama ning teostama seda mõistlikul ajal.

 

Kokkuvõttes võin öelda, et pahatahtliku üürniku ohvriks sattumist ei saa vältida aga seda riski on võimalik üürileandja enda tegevusega tunduvalt vähendada.

 

Alan Biin

Vandeadvokaat

Üheks enamvaieldavaks teemaks juurdepääsuvaidlustes  üle võõra maa on juurdepääsu eest makstava tasu suurus. Tasu suuruse osas on seadus napisõnaline. Asjaõigusseaduse § 156 kohaselt on võõra kinnisasja kasutamine juurdepääsuks enda kinnisasjale tasuline. Tasu määratakse  kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu asjaõigusseaduse §  156 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohus.

Tasu suurus on jäetud täielikult kohtupraktika kujundada. Viimane on aga tinginud olukorra kus näiteks maakohtu kohtunik määras aastaseks tasumääraks ca 1200 eurot, apellatsioonikohus aga leidis, et õige tasu määr ca 120 eurot aastas ehk kümme korda vähem kui maakohtu kohtunik samas asjas. Kuidas on see võimalik!?

Seadus ei anna tasu suuruse määramise alust ega ka vihjet millistest kriteeriumitest tasu suuruse määramisel lähtuda. Õnneks on riigikohus viimastel aastatel mitmes lahendis käsitlenud tasu suuruse määramist ning avaldatud põhimõtted võimaldavad kohtutel tasu suurust mõistlikul viisil määrata.

Alljärgnevalt refereerime riigikohtu seisukohti tasu määramise küsimuses.

Seadusest tulenevalt on tasu suurus kokkuleppe küsimus. Kui pooled saavutavad tasu suuruse osas kohtus kokkuleppe on kohus kohustatud kokkuleppega arvestama ja ei saa määrata kokkuleppest erinevat tasumäära.

Kui vaidlevad pooled kokkulepet ei saavuta, ei või kohus määrata juurdepääsu tasuks suuremat summat kui teeniva kinnisasja s.t kinnisasja mida hakatakse juurdepääsuks kasutama, omanik on tasuna soovinud.

Juhul kui teeniva kinnisaja omanik soovitavat tasu suurust ei avalda on kohus ise kohustatud koguma tõendeid, et määrata kindlaks õiglane juurdepääsutasu. Sama kehtib ka olukorras kus pooled küll vaidlevad tasu suuruse üle kuid nõudeid ja vastuväiteid ei tõenda. Jällegi on kohus kohustatud ise tõendeid koguma.

Riigikohus on selgitanud, et tasu/hüvitis eratee kasutamise eest pole ainuüksi teeomaniku vaba otsustus ja märkinud, et teeomanikul on õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt teeseaduse § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist ning arvestada tuleb ka tee omamisega kaasnevaid kohustusi, mis tulenevad teeseadusest ja heakorraeeskirjast. Nii näiteks peab seadusest tulenevalt teeomanik looma tingimused teel ohutuks liiklemiseks ehk eratee peab vastama teeseadusest tulenevatele nõuetele ja tee nõuetele vastavas korras hoidmise kulu on teeomanik õigustatud nõudma tasuna/hüvitisena tee kasutaja(te)lt.

Lisaks märgitule on riigikohus leidnud, et omamisega kaasneva kohustusena tuleb käsitada ka maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab juurdepääsutee pindalale.

Lihtsamaks tee korrashoiu kulude suuruse määramise viisiks on kohtupraktika kohaselt analoogia kasutamine kus tasu määramisel kasutatakse kohaliku omavalitsuse teehoiu riigihangete andmeid ja saadakse konkreetse teelõigu põhjendatud korrashoiu kulu. Mägitule liidetakse maamaksu summa ning saadud tulem on tasu/hüvitise suuruseks.

Lisaks tee korrashoiu kuludele ja maamaksule saab tasu suuruse määramisel nõuda ka hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest, kuid seda vaid ulatuses, milles see on suurem teeseaduses § 37 lg 3 järgi arvestatavat hüvitisest. Kohtupraktikas on aga märgitud nõue harva esinev ja suhteliselt raskesti tõendatav.

Ülalmärgitust tulenevalt omab õige ja õiglase tasu/hüvitise määramisel määravat tähtsust tee hoolduskulude ja maamaksu suuruse piisavat täpne väljaselgitamine, sest kohtupraktika kohaselt on need kaks komponenti tasu suuruse määramisel tähtsaimad.

Riigikohus on märkinud, et ebamõistlikult suur ja põhjendamata tasunõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja ei saa kuuluda rahuldamisele.

Leino Biin

vandeadvokaat

Olen mitmel korral kuulnud küsimust: „Soovin oma vanema õigustest loobuda, sest ma ei ela lapsega koos ja ei taha temast midagi teada.“ Tavaliselt peitub selle küsimuse taga soov vabaneda kohustusest maksta elatist.

 

Kehtiv seadus ei näe ette võimalust loobuda vanema õigustest. Kui laps on sündinud, siis kaasnevad sellega vanemale kohustused, millega vanem on seotud kuni lapse täisealiseks saamiseni (mõnikord ka kauem). Ainuke viis vanema kohustustest vabanemiseks on tõendada, et laps ei pärine sellest vanemast kes on vanemana kantud sünnitunnistusele.

 

Kõigepealt tuleb vastata küsimusele, mis asjad need vanema õigused üleüldse on.

 

Perekonnaseaduse § 116 lg 2 järgi on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest ja see hõlmab endas õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju.

 

Isikuhooldus sisaldab endas hooldaja kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Lihtsamalt öeldes tähendab see vanema õigust määrata, kus laps elab, kus lasteaias/koolis või huviringis laps käib/käima hakkab, kellega laps suhtleb ja muud igapäevast kasvatamist puudutavad küsimused.

 

Varahooldus tähendab õigust ja kohustust valitseda lapse vara, muu hulgas last esindada. Lapsele võib kuuluda vara ning vanemad on kohustatud seda valitsema lapse huve silmas pidades.

 

Perekonnaseaduse § 116 lg 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Tsiteeritud paragrahv tähendab seda, et vanemad peavad teostama lapse isiku- ja varahooldust ühiselt, s.t mõlema vanema kokkuleppe alusel.

 

Kuid mida teha olukorras kus vanemad elavad lahus või kui lahus elaval vanemal puudub igasugune huvi osaleda lapse kasvatamises ja ülalpidamises?

 

Riigikohus on korduvalt erinevates lahendites öelnud, et ühist hooldusõigust omavad vanemad peavad ühe vanema lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades leppima kokku, kuidas korraldada lapse elu pärast vanemate lahkuminekut parimal viisil, sh kuidas toimub hooldusõiguse teostamine lahuselu korral ning mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lapsest lahus elav vanem. Sõltumata hooldusõiguse kuuluvusest, peavad vanemad lahuselu korral kokku leppima ka selles, kuidas ja kui palju saab laps lahus elava vanemaga suhelda ning kuidas peab vanem oma suhtlemisõigust teostama ja -kohustust täitma.

 

Seega tekkinud olukorras, kus üks vanem ei osale või ei taha osaleda lapse kasvatamises, on mõistlik vanematel leppida omavahel kokku isiku- ja varahoolduse osalises või täielikus üleandmises teisele vanemale. Kokkuleppe võib sõlmida notariaalses vormis. Kui kokkuleppe saavutamine on võimatu, siis saab üks vanem esitada avalduse kohtule lapse hooldusõiguse osaliseks või täielikuks üleandmiseks.

 

Tähelepanu peab pöörama sellele, et hooldusõiguse täielik üleandmine lahus elavalt vanemalt sellele vanemale, kelle juures elab laps, ei vabasta lahus elavat vanemat elatise maksmise kohustusest. Juhul kui lapsega koos elaval vanemal on piisavalt sissetulekuid, et ta suudab last üksi ülal pidada, siis kohustust elatist teiselt vanemalt nõuda ei ole aga sellise otsuse vastuvõtmisel tuleb alati esmajärjekorras mõelda lapse huvidele.

 

Kokkuvõtvalt saab öelda, et hooldusõigusest loobumine ei ole kehtiva õiguse kohaselt võimalik. Küll aga on võimalik vanematel omavahel reguleerida hooldusõiguse küsimusi selliselt, et vanem kes elab koos lapsega, saab üksi vastu võtta lapsega seotud olulisi hooldusõiguse teostamisel vajalikke otsuseid.

 

Alan Biin

Vandeadvokaat

Iga inimene ostab või müüb oma elu jooksul tõenäoliselt vähemalt ühe kinnisasja, olgu selleks siis korter või maja. Sellest lähtuvalt käsitletaksegi tänases artiklis just paari olulisemat müügilepingu sõlmimise nüanssi.

Tulenevalt võlaõigusseaduse § 217 lg-st 1 peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. Asja lepingutingimustele mittevastavuse korral on ostjal võimalik kasutada nii seadusest kui ka lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid nagu näiteks nõuda asja parandamist, kahju hüvitamist, kokkulepitud hinna alandamist või müügilepingu olulise rikkumise korral hoopis lepingust taganeda. Selleks et tagada endale võimalikult lai õiguskaitsevahendite valik, on oluline meeles pidada alljärgnevaid juhiseid.

Esiteks tuleb müügilepingu sõlmimisel lepingus ära märkida tingimused, millele kinnisasi vastama peab. Seda põhjusel, et vaidluse tekkides on siis oluliselt lihtsam tõendada, et lepingus nimetatud omaduse olemasolu oli kinnisasja ostmise üheks tingimuseks. Näiteks kui lepingust lähtuvalt peab maja saama kasutada elamiseks, siis kütmisvõimaluse puudumine võib olla lepingutingimustele mittevastavuse aluseks ja vastupidist peab tõendama müüja. Maja kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks. Kui see võimalus täielikult või osaliselt puudub, on tegemist lepingueseme puudusega. Lisaks ei saa puudulikult soojustatud ja seetõttu vähese soojapidavusega maja olla vähemalt keskmise kvaliteediga ja selle ehitamine vastata heale ehitustavale.

Kui maja ostetakse mingi konkreetse omaduse pärast, siis tuleb esmalt kindlaks teha, kas tegemist on kokkulepitud omadusega või kas erinevusega kaasneb rikkumine muul alusel. Vajadusel tuleb lepingut tõlgendada ja hinnata omaduse olulisust lepingu kontekstis. Pooled võivad müügieset iseloomustavad andmed nagu ka nende andmete saamise metoodika ja korra omavahelises suhtes ise kokku leppida.

Lepingueseme omaduste mitte kokku leppimine võib teatud juhul tekitada vaidlusi seoses ostmise eesmärgiga. Näiteks vastab korter/maja lepingutingimustele juhul, kui korteris/majas puudub kütmisvõimalus, kuid pooled on selle puudumises kokku leppinud (näiteks ostetakse korter/maja renoveerimise eesmärgil). Kasutatud asjade puhul tuleb arvestada siiski ka sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei kujuta endast veel lepingutingimustele mittevastavusi. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine.

Lepingueseme omaduste kindlaksmääramine on vajalik ka põhjusel, et kui asi vaadatakse üle enne müügilepingu sõlmimist ja müügilepingus märgitakse, et ostja on asja eelnevalt üle vaadanud, siis eeldatakse, et ostja nõustus asja ostma koos ülevaatamisel avastatud puudustega, ilma et neid puudusi oleks müügilepingus märgitud.

Oluline on lisada, et ostja peab asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale teatama mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. Erinevalt tarbijast peab majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. Tarbijal sellist kohustust ei ole ja piisab üksnes puuduse esinemisest müüja teavitamist. Kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda.

Käesolevas artiklis on käsitletud üksnes üksikuid olulisi tähelepanekuid müügilepingu sõlmimisel. Oma õiguste parima kaitse tagamiseks soovitan enne lepingu sõlmimist pidada nõu advokaadiga.

Kaupo Kask

Advokaat

Ikka ja jälle tekivad probleemid juurdepääsuga kodule üle võõra maa. Aitamaks probleemipuntras orienteeruda selgitame alljärgnevalt kes on õigustatud ja kellelt nõudma juurdepääsu kinnisasjale üle võõra maa.

Asjaõigusseaduse § 156 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt: „Omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldiseisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve.“

Tsiteeritud õigusnormist saame vastuse esimesele küsimusele – juurdepääsu on üle võõra kinnisasja õigustatud nõudma kinnisasja omanik, kelle kinnisasjale puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Vastav nõudeõigus ei kuulu kinnisasja rentnikule, üürnikule või muul alusel kinnisaja kasutavale isikule.

Isegi juhul kui juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt kinnisasjale puudub ei ole omanikul mitte alati õigust nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Erandi sätestab asjaõigusseaduse § 156 kolmas lõige mille kohaselt kinnisaja omanikul ei ole õigust juurdepääsu nõuda, kui senine ühendus avalikult kasutatava teega on katkenud omaniku tahtel. Selliseid juhuseid praktikas esineb. Vahel on omanik senise juurdepääsutee lihtsalt likvideerinud, vahel on omanik senisele juurdepääsuteele ehitanud hoone ja seejärel esitanud nõude naabri vastu juurdepääsu nõudes. Kui tuvastatakse omaniku tahe senise juurdepääsu likvideerimiseks, siis nõue naabri vastu viimase kinnisasja kasutamiseks rahuldamisele ei kuulu.

Kui naabrid saavutavad kokkuleppe juurdepääsuõiguses üle võõra kinnisasja on mõistlik vastav kokkulepe vormistada notari juures lepinguga ning seejärel kinnistusraamatusse kanda sellekohane teeservitut. Mida aga teha siis kui kokkuleppele ei jõuta?

Asjaõigusseaduse § 156 kohaselt määrab sellisel juhul juurdepääsu ja selle kasutamise tasu suuruse kohus. Seega omanik kes soovib juurdepääsu üle võõra kinnisasja peab pöörduma kohtusse.

Tsiviilasju lahendatakse üldjuhul hagimenetluses, kus hageja esitab kostja vastu nõude, mille kohus lahendab. Samas lahendatakse hulk asju hagita menetluses. Alates 1. jaanuarist 2009 lahendatakse avalikult kasutatavale teele juurdepääsu asjad hagita menetluses. Kui hagimenetluses lahendab kohus hageja poolt esitatud konkreetse nõude hageja poolt märgitud isiku ehk kostja vastu ja kohus ei või väljuda haginõude piiridest, siis hagita menetluses on kohtu roll aktiivsem ja kohus ei ole seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ning nende hinnangutega asjaoludele. Hagita menetluses selgitab kohus ise välja asjaolud ja kogub tõendid. Mida see praktikas tähendab?

Esiteks ei ole kohus seotud kinnisasja omaniku nõudega konkreetse naabri vastu selle kinnistu kasutamiseks vaid kohus peab ja kaasab kõik naaberkinnisasjade omanikud kohtumenetlusse ning selgitab ise välja millise naabri kinnisaja kasutades on kõige õigem tagada juurdepääs. Siin kaalutakse ühelt poolt erinevaid juurdepääsu tehnilisi võimalusi aga asjaõigusseaduse §-st 156 tulenevalt erinevate kinnisasjade omanike huve ning otsustatakse, kust ja millisel viisil on kõige õigem võimaldada juurdepääs. Seega mitte alati ei pruugi kohus määrata juurdepääsu nimelt sealt kus omanik nõuab vaid sealt kus kohus kõiki asjaolusid kaaludes õigeks peab ehk teisti öeldes nõue on esitatud naaber Jaani vastu, kohus aga määrab juurdepääsu üle naaber Juhani kinnistu.

Ülalmärgitust on üks erand. Nimelt sätestab asjaõigusseaduse § 156 teine lõige, et kui kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel võõrandatud või allesjäänud osa kaotab ühenduse avalikult kasutatava teega, peab selle omanik, mille kaudu ühendus seni toimus, võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisasja kaudu. Praktikas tähendab märgitu seda, et juurdepääsu nõude aluseks on asjaõigusseaduse § 156 lõige 2 ja nõue on võimalik esitada  ainult eraldatud kinnisasja omaniku mitte aga teiste naaberkinnisasjade omanike vastu.

Hagita menetluses lahendab kohus asja mitte otsusega vaid kohtumäärusega. Kohtumääruses määratakse juurdepääs ja selle kasutamise tasu. Kohtumääruse alusel on võimalik kinnistusraamatuse kanda isiklik kasutusõigus naabri kinnisasja juurdepääsuks kasutamiseks.

Juurdepääsuõigus on tasuline. Praktikas tekitab tasu suurus tihti vaidlusi. Sellest aga kirjutame järgmises blogipostituses.

Leino Biin

vandeadvokaat