Meie büroos selle asutamisest alates töötanud vandeadvokaat Alan Biin asub alates 01.08.2018 ametisse Harju Maakohtu kohtunikuna. Tema klientide pooleliolevate asjadega tegelemist jätkab vandeadvokaat Leino Biin.

Juhul kui Teil on ülaltoodu kohta küsimusi, siis vastan Teile meeleldi kas telefoni 646 6256 või e-posti info@biin.ee teel.

Lugupidamisega

Leino Biin

Eestis on paljudes omavalitsustes kujunenud probleemiks olukord, kus uuselamurajooni arendaja on pankrotistunud, pankrotivara hulgast on teed omandanud mõni kolmas isik ja elanike ning teeomaniku vahel on tekkinud konflikt tee kasutamise tingimuste üle.

Riigikohus tegi 09.06.2017. a tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17 otsuse, milles annab mõned põhimõttelised juhised taoliste olukordade lahendamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis leidis, et olukorras kus eratee on detailplaneeringu järgi ainus võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele paljude kinnisasjade omanike jaoks, ei ole eraõiguslikud mehhanismid kõigi isikute huvide tasakaalustatud kaitseks piisavad. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks mh korraldada vallas või linnas valla ja linna teede ehitamist ja korrashoidu, kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Samamoodi on kohaliku omavalitsuse ülesanne tagada planeeringute kui haldusaktide elluviimine.

Tsiviilkolleegium märgib, et olukorras, kus eraõiguslikule isikule kuulub kinnistu, mis on detailplaneeringu ja sihtotstarbe järgi piirkonna kinnistute jaoks ainus võimalik juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele, oleks kõigi isikute jaoks, kes planeeringu järgi peaksid kõnealust teekinnistut kasutama juurdepääsuks avalikule teele, kõige mõistlikum lahendus, kui kinnistu kui eratee määrataks avalikuks kasutamiseks kas piiratud asjaõiguse seadmise teel või sundvalduse seadmisega.

Kohus leidis, et juhul kui eratee omanik ei ole nõus leppima kokku piiratud asjaõiguse seadmises, on riigil või kohalikul omavalitsusel asjaõiguse omandamiseks õigus taotleda sundvalduse seadmist. EhS § 94 lg 3 kohaselt lähevad eratee avalikuks kasutamiseks määramisega riigile või kohalikule omavalitsusele üle kõik teeomaniku kohustused, õigused ja vastutus.

Seega on kohalikul omavalitsusel võimalus määrata eratee avalikult kasutatavaks teeks või seada sellele erateele üldistes huvides sundvaldus. Seega on väär senini laialt levinud seisukoht, et kohalik omavalitsus ei saa erateeomanike vastu mitte midagi teha ja peab käed rüpes tekkinud probleemi kõrvalt vaatama.

Riigikohus tõi välja ka võimaluse, et isikul, kelle õigusi rikutakse, on halduskohtumenetluse seadustiku § 37 lg 2 p 2 järgi õigus esitada halduskohtusse kohustamiskaebus ja nõuda haldusakti andmist või toimingu tegemist. Kolleegium leidis, et muu hulgas on isikul, kelle õigusi rikutakse, õigus taotleda, et kohalik omavalitsus määraks transpordimaa sihtotstarbega detailplaneeringujärgse eratee, mis on ainus või peamine võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele, avalikuks kasutamiseks ja algataks sellele sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise menetluse.

Seega on elanikul tänase kohtupraktika järgi võimalik valida 2 variandi vahel: 1) pöörduda avaldusega kohtusse eratee omaniku vastu juurdepääsu saamiseks või 2) pöörduda kohustamiskaebusega kohaliku omavalitsuse vastu, et see algataks sundvalduse või sundvõõrandamise menetluse eratee omaniku vastu. Kumba varianti on mõistlikum kasutada, tuleb otsustada lähtudes konkreetse tänava ja kinnistutega seotud asjaoludest.

Kõnealune kohtulahend on leitav https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=3-2-1-31-17

Leino Biin

Vandeadvokaat

 

Käesoleva aasta 01. juulil jõustus perehüvitiste seaduse muudatus, millega kehtestati lasterikka pere toetus. Seaduse § 3 lg 1 sätestab, et perehüvitised on riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi kaudu finantseeritavad rahalised hüvitised, mida makstakse lastega perede heaolu tagamiseks. Paragrahv 15 sätestab põhimõtte, mille kohaselt peretoetuste eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine.

Perehüvitiste seaduse § 16 lg 1 p 1 ja p 5 kehtestab muude peretoetuste hulgas igakuiselt makstavateks toetusteks lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse.

Seaduse § 17 lg 3 sätestab lapsetoetuse suuruseks 50 eurot pere esimese ja teise lapse kohta ning 100 eurot pere kolmanda lapse kohta. Paragrahv 21 lg 2 sätestab lasterikka pere toetuse kolme kuni kuut last kasvatavale perele 300 eurot kuus.

Seega saab vähemalt 3 last kasvatav pere riigi käest igakuist toetust 500 eurot kuus (1. lapse lapsetoetus 50 eurot + 2. lapse lapsetoetus 50 eurot + 3. lapse lapsetoetus 100 eurot + lasterikka pere toetus 300 eurot).

Peretoetusi makstakse sellele isikule kellel on seaduse järgi selleks õigus ja kes on esitanud vastava taotluse. Lasterikka pere toetus (300 eurot) makstakse sellele vanemale kelle kontole makstakse lapsetoetused.

Lasterikka pere toetus on tekitanud küsimusi kuidas ja kellele seda makstakse olukorras kus 3 last on erinevate isadega ning kuidas mõjutab see elatise maksmise kohustust.

Perekonnaseaduse § 116 lg 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. See tähendab üldjuhul seda, et vanemad peavad võrdselt oma ühiseid lapsi ülal pidama s.o kumbki vanem peab katma 50% lapse ülalpidamiskuludest.

Kui isal on kohustus näiteks kahele lapsele elatist maksta ja emal on uue kaaslasega 3. laps ning talle makstakse ka lasterikka pere toetust, siis kas riigi poolt makstavad toetused mõjutavad esimese kahe lapse isa poolt makstava elatise suurust? Minu hinnangul mõjutab küll.

Oletame, et esimese kahe lapse isa peab maksma mõlemale lapsele elatist miinimumsuuruses ehk 235 eurot kummalegi lapsele kuus. Arvestades seda, et mõlemal vanemal on kohustus võrdselt lapsi ülal pidada, siis peaks laste vajaduste ja sellest tuleneva vanemate kohustuste väljaarvutamisel arvestama ka riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt makstavate toetustega. Kaks esimest last saavad kumbki riigilt igakuiselt 50 eurot kuus. Seega on iga lapse igakuine vajadus kaetud 50 euro ulatuses riigi poolt, mis vähendab kummagi vanema kohustust 25 euro võrra. Seega peaks kumbki vanem maksma elatist 210 eurot kuus (235 – 25 = 210). Nüüd olukorras kus emal on ka 3. laps aga isa on teine kui kahel esimesel lapsel, siis riigi poolt makstav lasterikka pere toetus 300 eurot kuus tuleb arvesse võtta kõigi kolme lapse elatise suuruse väljaarvutamisel. Lasterikka pere toetust ei maksta mitte kolmandale lapsele vaid kõikidele lastele, sest neid on peres palju. Eeldusel, et toetuse saaja ülalpidamisel on 3 last, siis tuleb saadud toetus jagada võrdselt kõikide laste vahel ehk igale lapsele langeb 100 eurot kuus lisaks lapsetoetusele. Seega isa, kes peab elatist maksma kahele esimesele lapsele, saab arvestada sellega, et laste kulud on riigi poolt kantud 75 euro ulatuses lapse kohta kuus (pool lapsetoetusest 25 eurot + pool lasterikka pere toetusest 50 eurot kuus). Kui lapse vajadus oli minimaalse elatise suuruses ehk 235 eurot kuus, siis riik tasub sellest 75 eurot ja isa kohustuseks oleks tasuda 160 eurot (235-75=160) lapse kohta kuus.

Riigi poolt makstavate toetuste arvestamine sõltub olukorrast kus on palju muutujaid nagu laste vajaduste suurus ja vanemate võimalused. Seega kui on pooleli kohtuprotsess elatise suuruse määramisel, siis tasub selline taotlus riigi poolt makstavate toetuste arvestamise näol esitada, sest kohus neid automaatselt ise maha ei arva. Kui elatis on juba välja mõistetud, siis riigi poolt makstavaid toetusi elatise suuruse juures saab arvestada ainult juhul kui algatatakse uus protsess elatise suuruse määramiseks.

Alan Biin

Vandeadvokaat

 

 

Me oleme varasemalt korduvalt käsitlenud oma blogis üle võõra maa avalikult kasutatavale teele juurdepääsu küsimust. Nimetatud artiklitest võib jääda mulje, et peaaegu alati on kinnisasja omanikul õigus nõuda naabrilt juurdepääsu avalikult kasutatavale teele aga siiski on seaduses sätestatud teatud erandid.

Asjaõigusseaduse § 156 lg 3 sätestab, et kinnisasja omanikul ei ole õigust juurdepääsu nõuda, kui senine ühendus avalikult kasutatava teega või kinnisasja osade vahel on katkenud tema tahtel.

Oletame, et Teie ja naabri kinnistu piirneb ühest küljest avalikult kasutatava teega. Naaber jagab temale kuuluva kinnisasja kaheks selliselt, et üks uus tekkiv kinnistu ei oma otse juurdepääsu avalikult kasutatavale teele. Nüüd kui naaber soovib saada juurdepääsu üle Teile kuuluva kinnisasja, siis ei ole Teil kohustust ega temal õigust asjaõigusseaduse § 156 alusel sellist juurdepääsu nõuda kuna ta on ise süüdi sellise olukorra tekkimises.

Seega tuleb kinnisasja osadeks jagamise käigus alati mõelda sellele kuidas tagada kinnistule juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Seda on võimalik tagada maakorralduslike vahenditega (kinnistu kuju) või siis õiguslike vahenditega.

Kinnisasja ostjad peavad samuti tähelepanu pöörama sellele asjaolule kinnisasja ostes. Kuigi müüja võib Teile kinnitada, et Teil on õigus nõuda juurdepääsu üle naabri kinnisasja, siis tegelikult peate pöörama tähelepanu sellele kuidas Teie kinnistu tekkinud on. Teoreetiliselt võib olla olukord, et müüja on jaganud temale varasemalt kuulunud suurema kinnistu mitmeks väiksemaks osaks ja sellisel juhul puudub Teil õigus nõuda juurdepääsu mõnelt asjassepuutumatult naabrilt, vaid vastutajaks on selle kinnistu jagaja.

Alan Biin

Vandeadvokaat

 

Asjaõigusseaduse § 156 lg 1 järgi on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse maaomanike kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus.

Kohtupraktika on pidevas muutumises ja ajast kui 20.oktoobril 2014 käsitlesime viimati kohtu seisukohti tasu määramise küsimuses, on mõndagi tasu määramise kohtupraktikas muutunud ja täpsustunud. Viimaste aastate märgilisemad riigikohtu lahendid tasu määramise küsimuses numbritega 3-2-1-180-15; 3-2-1-187-15 ja 3-2-1-27-17 on leitavad riigikohtu kodulehelt.

Alljärgnevalt käsitleme juurdepääsu tasu määramise kohtupraktika olulisemaid seisukohti aastatest 2015- 2017.

1.

Eratee omanikul on vaatamata teeseaduse kehtivuse kaotamisele kohustus tagada eratee korrashoid ja ohutu liiklus sellel. Märgitust  tulenevalt on eratee omanikul jätkuvalt õigus nõuda eratee teistelt kasutajatelt tasuna vähemalt tee kasutamisega kaasnevate ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist.

Tasu määramisel arvestab kohus igal konkreetsel juhul seda, millised abinõud on tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud ja milline on nende abinõude maksumus. Sõltuvalt abinõudest ja nende maksumusest kujuneb kulutuste suurus, mida eratee omanik peab regulaarselt kandma, et neid kohustusi täita.

2.

Teise komponendina võetakse tasu suuruse määramisel kohtu poolt arvesse maamaksu, mida tee omanik on kohustatud riigile tasuma. Kohtupraktika kohaselt arvestatakse maamaksu lähtudes kasutatava tee pindalast.

3.

Kohtupraktika kohaselt peab tasu suuruse määramisel arvestama lisaks juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamise kulutuste ja maamaksu komponentidele  ka hüvitust omandiõiguse riive eest.

Riigikohus on märkinud, et seda komponenti ei saa arvestada tasuna võõra kinnisasja kasutamise eest vaid seda tuleb käsitleda hüvitisena, mis koormatava kinnisaja omanikule tuleb maksta kinnistu ainukasutusõiguse kaotamise eest. Varasemas kohtupraktikas käsitleti sellena kinnistu turuväärtuse vähenemist.

Sõltumata sellest, kas me nimetame märgitud komponenti tasuks või hüvitiseks, kohtupraktika kohaselt seda juurdepääsu tee kasutajalt tee omanikule välja mõistetakse, sest omand on põhiõigusena kõrgendatud kaitse all. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel hinnatakse, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik juurdepääsualust maad kasutada, arvestades maatükil paiknevaid ehitisi, ehituslikke, muinsuskaitselisi, maa otstarbest tulenevaid jms piiranguid ning kõiki muid selles osas tähtsaid asjaolusid. Juurdepääsu talumise eest tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta tasu ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, ning samuti siis, kui koormatud kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuõiguse alusel rajatavat teed ka ise kasutama.

Kõiki ülalmärgitud kolme komponenti kaaludes ja tõendeid hinnates määrab kohus summa suuruse, mida teemaa omanikul on õigus nõuda ja mida tee kasutaja on võõra kinnisasja kasutamise ees kohustatud maksma. .

Leino Biin

vandeadvokaat

Eelmisel nädalal ilmusid uudisteportaalides artiklid, mille pealkirjadest võis aru saada nagu tööandjad tohiksid lugeda töötajate erakirju. Viidati seejuures Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele Barbulescu vs Rumeenia. Kahjuks oli meedias ilmunud artiklite pealkiri sensatsioonimaiguline, tegelikult tööandjatel ei ole absoluutset õigust töötajate kirjavahetuse jälgimiseks. Kuivõrd teema on huvitav, siis allpool minu ülevaade konkreetsest kohtulahendist ja Eestis kehtivast regulatsioonist.

12.01.2016. a tehtud lahendis (http://hudoc.echr.coe.int/eng#{“itemid”:[“001-159906”]}) leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et tööandjal on õigus lugeda tööandjale kuuluva Yahoo Messengeri konto kaudu töötaja poolt edastatud sõnumeid, kui see konto on loodud üksnes tööülesannete täitmiseks ning tööandja on kehtestanud reeglid tööandja vara, s.h ka kommunikatsioonivahendite kasutamiseks.

Konkreetsel juhul oli tööandja kehtestanud reegli, mille kohaselt tööandja vara ning kommunikatsioonivahendeid võib kasutada üksnes tööülesannete täitmiseks. Yahoo Messengeri konto oli loodud selleks, et vastata tööandja klientide küsimustele. Kahjuks kasutas üks töötaja seda kontot ka oma eravestlusteks ning tööandja lõpetas temaga töösuhte peale rikkumise avastamist. Töötaja leidis, et tema õigust sõnumisaladusele on rikutud. Kohtud leidsid, et tööandja reaktsioon oli proportsionaalne ning isiku õigusi sõnumisaladusele ei ole rikutud. 

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 järgi on igaühel õigus eraelu puutumatusele ning § 43 kohaselt on igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Kuigi eeltoodut võib tõlgendada kui absoluutset kaitset iga sõnumi kohta, siis tegelikkuses pole see päris nii. Põhiseaduslik kaitse kehtib isiku eraeluliste sõnumite kohta, kuid kui isik on sõlminud töölepingu ja allunud sellega tööandja juhtimisele ja kontrollile, siis peab ta arvestama võimalusega, et tema poolt koostatud sõnumeid võib lugeda ka tema tööandja.

Eeltoodu ei tähenda, et tööandja võiks lugeda või pealt kuulata absoluutselt kõiki töötaja poolt koostatud sõnumeid. Tööandja õigus kontrollida töötaja sõnumite sisu kehtib ainult nende sõnumite kohta, mis koostatakse töötaja tööülesandeid täites tööandja vara/sidevahendeid (eelkõige e-postiaadressi) kasutades.

Tööandjapoolsel kontrollil on mitu eeldust. Esiteks peab olema kehtestatud kord, et töötaja võib tööandja töö- ja sidevahendeid kasutada üksnes tööülesannete täitmiseks. Kui taolist korda kehtestatud ei ole, siis võib töötaja näiteks tööandja poolt töötaja kasutusse antud e-postiaadressi kasutada ka isiklikuks otstarbeks. Teiseks, kui töötaja isegi kasutab tööülesannete täitmiseks mõeldud sidevahendeid isiklikuks otstarbeks, siis tööandja peab hoiduma kõikide isiklike sõnumite lugemisest, rikkumise fakti tuvastama nii vähese pinnalt kui võimalik ja üritama säilitada sõnumisaladust ja eraelu puutumatust nii palju kui see asjaolusid arvestades on võimalik. Kui tööandja tuvastab, et töötaja kasutab tööülesannete täitmiseks mõeldud e-postiaadressi isiklikuks tarbeks, siis oleks mõistlik nõuda koheselt sellise tegevuse lõpetamist, mitte hakata töötaja kõiki isiklikke kirju läbi lugema ja salvestama.

Tähelepanuta ei saa jätta ka võimalust, et töötajale saadetakse tööadressile isikliku sisuga kirju, mida ei saa töötaja ega tööandja takistada. Näiteks leiab kirja saatja aadressi tööandja kodulehelt ning ta ei tea, et see aadress on mõeldud üksnes tööülesannetega seotud kirjavahetuse pidamiseks. Sellises olukorras mõistlik tööandja juhib töötaja tähelepanu olukorrale ja palub kasutada teisi sidevahendeid, samas ei anna selline eksimus tööandjale õigust kõikide isikliku sisuga kirjade lugemiseks.

Asjaolu, et e-postiaadress kuulub tööandjale, ei anna automaatset õigust lugeda kõiki seal olevaid kirju. Töölepingu seaduse § 28 lg 2 p 11 kohustab tööandjat asutama töötaja privaatsust ja kontrollima töökohustuste täitmist viisil, mis ei riku töötaja põhiõigusi. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tööandjal on õigus kontrollida töötaja poolt kasutatavate sidevahendite kasutamist aga seda juhul kui eelnevalt on tööandja ja töötaja vahel kokku lepitud sidevahendite kasutamise reeglid. Rikkumise avastamise korral peab tööandja hoiduma liigsest sekkumisest töötaja eraellu ja mittetöiste sõnumite sisusse.

Alan Biin

Vandeadvokaat

 

Kuna lumi on juba nädal aega maas, siis on linnas näha kuidas hoolsamad majaomanikud puhastavad majakatuseid lumest ning jääst. Põhjuse, miks seda tegema peab ning mis vastutus võib järgneda kui seda ei tee, saate teada meie varasemast loost:

http://www.biin.ee/kes-vastutab-katuselt-langenud-lume-ja-jaa-eest/

Siseministeerium on koostanud eelnõu, millega soovitakse piirata enese- ja vara kaitseks soetatavate relvade liiki ja arvu. Vandeadvokaat Alan Biin edastas eelnõu väljatöötajale alljärgneva seisukoha:

15.12.2015. a avaldatud relvaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja punkti 2 kohaselt on eelnõu eesmärk lahendada relvade ja laskemoona käitlemisel tõusetunud probleemid ning täpsustada seaduse sõnastust.

Ei eelnõust ega selle seletuskirjast selgu mis on need „relvade ja laskemoona käitlemisel tõusetunud probleemid.“

Inseneride 1. reegel ütleb: „Kui töötab, siis ära näpi!“

Kuivõrd eelnõu koostajad ei ole kirjeldanud probleemi mida seadusemuudatusega lahendada tahetakse, siis jääb selle eelnõu väljatöötamise eesmärk arusaamatuks.

Allakirjutanul ei ole midagi selle vastu, et seadust täpsustatakse eksamikorralduse, relvaloa jaoks piltide esitamise, relva ettenäitamise jms tehniliste üksikasjade sujuvamaks ning kliendisõbralikumaks muutmise kohta kuid relvaseaduse põhimõtteliste muudatuste nagu enesekaitserelvade liigi ja arvu piiramine ning lubatud laskemoonakoguste piiramise mõte ja eesmärk jääb arusaamatuks.

1. Enesekaitserelvade liigi ja arvu piiramine

1.1

Eelnõuga soovitakse muuta enese ja vara kaitseks ette nähtud relvade regulatsiooni selliselt, et vähemalt 21-aastane isik võib eelnimetatud eesmärgil omada ainult ühte püstolit või revolvrit.

Eelnõu seletuskirja kohaselt (vt. seletuskirja 4. leht, ülevalt 3. lõik) on muudatuse tegemine vajalik eelkõige turvalisuse aspektist, sest tulirelv on ohtlik ning sileraudne ja vintraudne püss on oma lasketabavuse kauguse ja täpsuse seisukohast sobilikud jahipidamiseks ja spordiks, mitte enese ja vara kaitseks.

Eeltoodud põhjendust lugedes selgub, et eelnõu väljatöötajal puuduvad elementaarsed teadmised relvade omadustest ning ballistikast. Püstolist lastud täismantelkuul läheb kõva pinda tabades rikošetti ning on ümbritsevale ohtlik veel 100 m raadiuses. Sileraudsest püssist lastud haavlilaeng kaotab oma ohtlikkuse juba 30 m peal, sest haavlilaeng hajub ning üksikutel haavlitel puudub jõud isegi tavapäraseid üleriideid läbida, rääkimata tõsise vigastuse tekitamisest.

Enese ja vara kaitse ei hõlma endas kaitset ainult linnatingimustes teise inimese vastu, enese ja vara kaitset teostatakse ka maapiirkondades. Eelkõige peetakse selle all silmas inimesi kes peavad ennast või  oma koduloomi kaitsma metsloomade eest. Me ei saa eeldada, et iga talupidaja on automaatselt jahimees, ka talunikul peab olema võimalus oma loomi kaitsta kuulumata seejuures jahiseltsi. Marutõbist kährikut või rebast on väga raske lasta püstolist või revolvrist, küll aga saab seda teha sileraudsest püssist. Püstolist või revolvrist looma laskmine toob üldjuhul kaasa ainult lastava looma vigastamise ja tema piinlemise, mitte surma. Jahiseaduses on seetõttu ette nähtud minimaalne kaliiber ja kuuli kaal, millega looma lasta, et tagada tema kiire ja piinavaba surmamine (vt. jahiseaduse § 26). Seega on teatud juhtudel vajalik enese ja oma vara kaitseks ka sileraudset püssi, sest püstol või revolver selleks vajaduseks ei sobi.

1.2

Eelnõuga soovitakse loobuda turvalisuse tagamise otstarbel relva vajalikkuse põhjendamise nõudest, sest ei ole sätestatud kriteeriume mille alusel peab Politsei- ja Piirivalveameti ametnik hindama soetusvajaduse põhjendusi. Selle asemel soovitakse piirata turvalisuse otstarbel omatavaid relvi ainult ühe relvaga, et ametnik ei peaks tegema otsustust.

Käesoleva seisukoha punktist 1.1 selgub, et turvalisuse tagamise eesmärgil soetatud relvade liigi piiramine ei ole mõistlik, sest püstol või revolver ei sobi maapiirkonnas ette tulevate vajaduste tarbeks ning sileraudne püss ei sobi kohati jällegi linnatingimustesse (tänaval varjatud viisil kaasas kandmiseks)

Kuivõrd igal isikul on õigus vabalt liikuda ning õigus omada ka mitut elukohta nii linnas kui maal, on mõistlik lubada enese ja vara kaitseks soetada mitu tulirelva, sest vajatava relva liik on elu- ja viibimiskohast sõltuvalt erinev.

Ühe põhjendusena piirata turvalisuse eesmärgil soetatatavate relvade arvu on toodud tabel, millest nähtuvalt on ühel inimesel 19 enese ja vara kaitseks soetatud relva.

Allkirjastanule jääb arusaamatuks, miks mõne marginaalse isiku pärast peab represseerima tuhandeid teisi isikuid? Pigem jääb mulje, et Politsei- ja Piirivalveamet ei ole oma tööd siiani korralikult teinud.

Kehtiva relvaseaduse § 1 lg 1¹ järgi relvaseaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid.

Haldusmenetluse seaduse § 4 sätestab diskretsiooni mõiste, mille kohaselt diskretsioon ehk kaalutlusõigus on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel.

Relvaseaduse § 32 lg 1 ja lg 3, § 34 ning § 35 järgi väljastatakse relvasoetamisluba ja relvaluba taotlejale Politsei- ja Piirivalveametniku otsuse alusel. Soetamisloa või relvaloa taotlemisel on taotleja kohustatud esitama kirjaliku avalduse näidates ära muu hulgas soetada soovitava relvade otstarbe ning tõendada oma sobivust ja õigust relvade soetamiseks.

Taotluse esitamine isiku poolt ei garanteeri kehtiva õiguse kohaselt talle automaatselt soetus- või relvaluba. Sellele eelneb haldusmenetlus, milles kontrollitakse isiku vastavust nõuetele s.h tuleb kaaluda ka soetusloas toodud põhjendusi.

Ülaltoodust nähtuvalt võimaldab kehtiv seadus PPA ametnikul teostada kaalutlusõigust ning keelduda soetamisloa või relvaloa väljastamisest kui isik tuleb taotlema luba näiteks viieteistkümnenda enesekaitserelva jaoks. Arusaamatuks jääb miks PPA ei ole siiani seaduses eksisteerivat võimalust kasutanud ja lasknud soetada ühel isikul ebamõistliku koguse (19 relva) enesekaitserelvi. Veelgi arusaamatumaks jääb, miks politseiametnike tegemata töö tõttu soovitakse karistada teisi relvaomanikke kelle relvade omamine on põhjendatud ja vajalik.

2. Lubatava padrunikoguse piiramine

Eelnõuga soovitakse muuta relvaseaduse § 46 lg 5 p 5, mille jõustumise korral võib omada 1000 padrunit iga sporditulirelva kohta kuid mitte rohkem kui 3000 padrunit kokku.

Eelnõu seletuskirjas põhjendatakse seda asjaoluga, et laskesportlased, kelle omandis on kümneid relvi, võivad kaupluses korraga soetada laskemoona koguses, mis on ebamõistlik kodus hoiustamise seisukohast ja mida mõistliku aja jooksul ei ole võimalik treeningutel ära kasutada.

Eelnõu seletuskirjas ei ole välja toodud statistikat selle kohta kui palju on laskesportlasi kellel on mitu relva ning kui palju on laskesportlasi kellel on „kümneid relvi.“

Samuti puuduvad eelnõust kriteeriumid mille alusel hinnata padrunikoguse mõistlikkust või ebamõistlikkust. Näiteks Soome Vabariigis on laskesportlasel kodus lubatud hoiustada 20 000 padrunit.

Ülalnimetatud ettepanek on ebamõistlik ja seda alljärgnevatel põhjustel:

2.1

Praktikal laskmises harrastatakse laskmist 3 relvast: püstolist või revolvrist, sileraudsest püssist ning vintraudsest püssist.

Keskmise Eestis toimuva võistluse padrunikulu on umbes 300 lasku, suurematel võistlustel on miinimumlaskude arv üle 400 ja isegi üle 700. Kui siia juurde lisada regulaarse treeningu jaoks vajalik kogus, siis 3000 padrunit ei ole piisav arv. Moonakulu on suur ja koguse ebamõistlik piiramine toob kaasa pideva poeskäimise vajaduse.

Padrunite hind sõltub soetatavast kogusest. Kui ostad 100 padruni kaupa, siis vintraudse püssi padrun võib olla kuni 10 senti padruni kohta kallim kui osta padruneid 1000 kaupa. Samuti puudub Eesti kaupmeestel tarnekindlus ning alatihti on poes sobivatest padrunitest puudus. Selle vältimiseks on mõistlik osta padruneid varuga, et võistlushooajal ei jääks padrunipuuduse tõttu võistlemata. Aktiivsemad sportlased lasevad aastas mitukümmend tuhat lasku ning arvestades meie poodide tarneprobleeme hakkab padrunipiirangute juures kannatama sport.

Seega tekib probleem kus padrunite ebamõistlik piirarv ei võimalda mul sporti harrastada kuna ma pean kogu aeg arvutama või valima milliseid padruneid ma ostan ja tagajärjeks on mingist võistlusest või distsipliinist loobumine.

2.2

Arusaamatu on eelnõu koostajate seisukoht, et on olemas mingi kogus padruneid mille kodus hoidmine ei ole mõistlik. Ühtegi kriteeriumit selle mõistlikkuse hindamiseks ei ole välja toodud. Kas suurem kogus padruneid on ebamõistlik nende massi, tuleohtlikkuse, keemiareostusohtlikkuse, tinamürgituse ohu vms. tõttu, välja toodud ei ole. Tegemist on sisutühja väitega ning sellest tuleneva ebamõistliku piiranguga.

Ainsaks usutavaks põhjenduseks võib pidada suure laskemoonakoguse ohtlikkust tulekahju korral kuid selleks tuleks teha analüüs ning arvutused kui suur kogus padruneid ning millistes tingimustes on ohtlik. Siiani seda eelnõu seletuskirjast nähtuvalt tehtud ei ole. Samas ei saa jätta märkimata, et tsiviilkäibes piiranguteta käideldav ning köögis kasutatav gaasiballoon on tulekahju korral tunduvalt ohtlikum (plahvatab) kui seda on padrunid, mis lihtsalt pragisedes katki lähevad (padrunid plahvatavad tohutu tulekera saatel ainult filmis).

Kodus hoitavatele padrunite arvule ülempiiri seadmine ei taga soovitavat eesmärki, sest kontrolli selle üle praktikas on väga keeruline teostada. Poes registreeritakse iga padruniost kuid kaupmehed ega politseiametnikud ei saa takistada soovijal päeva jooksul külastamast mitut kauplust või ostmast iga päev lubatud 1000 padrunit (eeldusel, et neid poes jätkub).

Padrunite ülempiir eelnõus sätestatud kujul on sisutu, põhjendamatu ning selle järgiminse kontroll võimuorganite poolt praktikas pea teostamatu.

3. Eelnõu vastuolu hea seadusloome tavaga

 Vabariigi Valitsuse 22.12.2011. a määrusega nr 180 on kehtestatud hea õigusloome ja normitehnika eeskiri (edaspidi nimetatud kui „Eeskiri“).

3.1

Eeskirja § 1 ja § 42 sätestavad, et seaduseelnõu s.h seaduse muutmise eelnõus peab põhjendama lahendamist vajavat probleemi, eesmärki, võimalikke lahendusi, valitud lahenduse sobivust kehtivasse õiguskorda ning seletuskirjas kajastama senist regulatsiooni ja selle rakendmaise praktikat.

Käesolevas eelnõus on üldsõnaliselt deklareeritud, et: „lahendatakse relvaseaduse rakendamisel ilmnenud probleemid, ajakohastatakse sätete sõnastust ning selgitatakse sätteid parema arusaadavuse ja korrektse tõlgendamise huvides“ ning „Eelnõu eesmärk on lahendada relvade ja laskemoona käitlemisel tõusetunud probleemid ning täpsustada seaduste sõnastust.“

Eelnõus ja selle seletuskirjast ei selgu millised probleemid on seotud mitme enesekaitserelva ja padrunite omamisega ning milleks on vaja eelnõuga neid toodud viisil reguleerida. Samuti puuduvad eelnõus alternatiivsed lahendused väidetavatele probleemidele.

3.2

Kui hea õigusloome ja normitehnika eeskiri kohustab eelnõu väljatöötajat põhjendama eelnõu vajalikkust ning andma ülevaate senisest regulatsioonist ja selle rakendamise praktikast, siis käesoleval juhul see eelnõust ja selle seletuskirjast puudub. Eelnõus ei ole nimetatud probleeme mis oleks praktikas esinenud enesekaitserelvadega. Tõsi, välja on toodud statistika viimase 5 a jooksul kaotatud relvadest aga puudub põhjendus, et nendega oleks sooritatud kuritegusid vms. Samuti ei näita esitatud statistika kas kaotatud on ainult enesekaitserelvi või ka jahirelvi või kas kaotatud on üks relv mitmest või ainult üks kaotajal olnud relv. Samuti ei ole toodud statistikat selle kohta mitu nendest relvadest on hiljem üles leitud.

Viide Euroopas toime pandud terroritegudele on asjakohatu, sest puudub seos terrorismi ja Eestis enese ja vara kaitseks omatavate relvade vahel. Terroristid on siiani oma kuritegude toimepanemisel kasutanud tsiviilkäibes keelatud relvi, mitte enesekaitseks, jahiks või spordiks mõeldud legaalseid relvi. Teada olevalt ei ole terroristide relvad olnud pärit Eestist.

3.3

Kui seaduseelnõu väljatöötamiskavatsusest ja kontseptsiooni väljatöötamisest võib loobuda Eeskirja § 1 lg 2 toodud alustel ning üheks aluseks on eelnõu põhjendatud kiireloomulisus, siis eelnõu autorid on põhjendanud seletuskirjas väljatöötamiskavatsuse tegemata jätmist põhjendusega: „teha teatud eelnõuga kavandatavad muudatused RelvS-is esimesel võimalusel (nt Riigikohtu poolt PS-iga vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistatud sätete muudatused).“

Uusim nimetatud Riigikohtu lahenditest pärineb 23. maist 2013. Relvaseadust on muudetud aastatel 2014 ning 2015. Ei ole eluliselt usutav, et käesoleva muudatuse väljatöötamise kavatsust ei saanud teha kuna Riigikohtu lahendist tulenev muudatus tuli kiirelt ellu viia. Kui muudatuse elluviimiseks kulub 2,5 aastat (Riigikohtu 23.05.2013. a otsus kuni eelnõu projekt 15.12.2015), siis peab leiduma ka aeg väljatöötamiskavatsuse loomiseks.

3.4

Eeskirja § 1 lg 1 p 7 kohaselt peab väljatöötamiskava sisaldama andmeid selle kohta millised olulised mõjud, lähtudes nende esinemise sagedusest, ulatusest, sihtrühma suurusest ja ebasoovitavate mõjude riskist, võivad seaduse rakendamisega kaasneda.

Eelnõu seletuskirja § 1 punktis 6 on eelnõu väljatöötaja põhjendanud, et: „Ebaseaduslike relvadega on Euroopas viimasel ajal üha enam toime pandud terrorikuritegusid5. Seetõttu on Euroopa Liidu liikmesriigid üheskoos oluliselt tugevdanud võitlust ebaseadusliku relvakaubanduse vastu, mille oluline osa on ka relvade varastamise võimaluste vähendamine ning teabevahetuse parandamine varastatud relvade leidmiseks. Eestis on näiteks viimasel viiel aastal varastatud 42 relva ning kaotatud 626 relva.“

Allakirjutanus tekitab kummastust Eeskirja § 1 lg 1 p 7 tulenev mõjuanalüüsi nõue ja seletuskirjas toodu. Kui kehtiv relvaseadus ei nõua ühe tulirelva omamise puhul relvakappi (nõue kehtib alates teisest relvast), siis eelnõus soovitakse vähendada relvade varastamise võimalust. Siin on selge vastuolu – kas lihtsam on varastada relva, mis ei ole relvakapis või on lihtsam varastada relva, mis on relvakapis? Leian, et lihtsam on varastada relv mis on kuhugi „padja alla“ pandud kui hakata muukima relvakappi ja müraga ning kuluva ajaga suurendada vahelejäämise ohtu.

4.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et eelnõus on mõistlikke ettepanekuid millega vähendatakse nii ametnike kui relvaomanike koormust kuid eelnõus toodud põhimõttelised kehtiva seaduse muudatusettepanekud on läbi mõtlemata, vastuolulised ning peegeldavad pigem paari ametniku isiklikke arvamusi kui tegelikus elus toimuvat. Eelnõu väljatöötaja ei ole defineerinud probleemi mida lahendada vaja on ning eelnõu sellisel kujul tundub olevat rohkem eelnõu lihtsalt eelnõu pärast, mitte eelnõu eksisteeriva probleemi lahendamise pärast.

 

Lugupidamisega,

 

/allkirjastatud digitaalselt/

 

Alan Biin

Vandeadvokaat, laskesportlane ja kaitseliitlane

1.

01.01.2016 jõustub Vabariigi Valitsuse 18.12.2015. a määrus nr 139, millega kehtestatakse töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 430 eurot kuus.

Nimetatud muudatus puudutab kõiki kohustusi, mis on seotud kuupalga alammääraga nagu trahvid, lasteaiatasud aga kõige enam puudutab see elatisi.

Perekonnaseaduse § 101 lg 1 järgi ei tohi lapsele makstav igakuine elatis olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast. Seega alates 01.01.2016 ei tohi lapsele makstav elatis olla väiksem kui 215 eurot kuus.

Juhul kui lapse kasuks on elatis välja mõistetud selliselt, et see ei tohi olla väiksem kui seaduses ette nähtud minimaalne elatis, siis suureneb see automaatselt miinimummäärani.

Kui elatis täna on välja mõistetud kindla summana ja kohtuotsuses ei ole selle automaatse suurenemise tingimust ette nähtud, siis suurema elatise nõudmiseks peab pöörduma kohtusse ja tõestama elatise suurenemise vajalikkus.

2.

01.01.2016 jõustub Vabariigi Valitsuse 25.06.2009. a määrus nr 110 muudatus, millega suurendatakse töölähetuse kulude hüvitise maksuvaba piirmäära seniselt 32 eurolt 50 euroni kuus. Tulumaksuvaba päevaraha võib maksta 50 euro ulatuses kuni 15 päeva eest kuus, iga järgneva päeva kohta 32 eurot.

Võrreldes määruse eelmise redaktsiooniga suurendatakse küll ühe päeva eest makstavat päevaraha 50 euroni aga piiratakse selle maksmine 15 päevaga kuus ning ülejäänud päevade eest kuulub tasumisele senikehtinud päevaraha 32 eurot päeva kohta.

Vaatamata sellele, et maksuvaba päevaraha piirmäär suureneb, ei ole tegemist tulumaksuvaba töötasu maksmise võimalusega, sest Maksu- ja Tolliameti ning Riigikohtu praktika seavad tulumaksuvaba päevaraha maksmisele mitmeid tingimusi.

Alan Biin

Vandeadvokaat

 

Kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand. Üheks levinumaks kaasomandi tekkimise viisiks on koos elavate kuid abielus mitteolevate elukaaslaste poolt korterite ehk korteriomandite ja elamute ehk elamutega hoonestatud kinnistute  soetamine kaasomandisse.

Kaasomandi juures peab silmas pidama, et kaasomand ei ole midagi lõplikku ja püsivat ning selline omandivorm ei pruugi tagada kaasomaniku õigusi korterile või elamule.

Asjaõigusseaduse §-st 76 tulenevalt on kaasomanikul õigus nõuda kaasomandi lõpetamist asjaõigusseaduse §-s 77 sätestatud viisil ja korras. Silmas tuleb pidada seda, et kaasomandi lõpetamise soovi ei pea kaasomanik põhjendama ning kohus kaalub üksnes kaasomaniku poolt valitud kaasomandi lõpetamise viisi vastavust seadusele. Kaasomandi lõpetamise viisidest ja korrast kirjutasime pikemalt blogipostituses 17. oktoobril 2013 ja käesolevas kirjutises sellel pikemalt ei peatu.

Tihti küsitakse, kas ja millisel viisil on kaasomanikul võimalik omi õigusi kaitsta kui teise kaasomaniku suhtes toimub täitemenetlus. Kohtutäituril on õigus ja kohustus võlgnikust kaasomaniku vara müüa ja saadu arvelt täita nõue võlgnikust kaasomaniku vastu.  Kaasomandi mõttelise osa müük täitemenetluses loob olukorra kus kaasomanike või mittevõlgnikust kaasomaniku elukohaks olevale korteriomandile või elamule tekib võlgnikust kaasomaniku asemele uus võõras kaasomanik.

Toome allpool mõned praktilised soovitused:

Kohtutäitur tegutseb täitemenetluse seadustiku raames  ja ta pöörab sisenõude kinnisasjale täitemenetluse seadustiku 8. peatükis  sätestatud  korras. Seadusest tulenevalt on täituril õigus võlgniku kaasomandiosa võõrandada. Kohtutäituri õigused ja kohustused tulenevad seadusest ja üldjuhul mittevõlgnikust kaasomanikul kohtutäituri tegevust vaidlustada või peatada ei õnnestu.

Vältimaks kaasomandi mõttelise osa müüki võõrale on kaasomanikul võimalus võlgniku eest võlg tasuda. Võla tasumise korral täitemenetlus lõpeb. Mittevõlgnikust kaasomaniku poolt võla tasumisel läheb talle üle nõudeõigus võlgniku vastu. Tihti aga ei ole võla tasumine võimalik või mõistlik. Näiteks võib  võlg olla suurem kaasomanikule kuuluva vara mõttelise osa väärtusest.

Täitemenetluses toimub vara müük enampakkumise teel Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja oksjonikeskkonnas https://www.oksjonikeskus.ee. Teate enampakkumise kohta avaldab kohtutäitur  Ametlikes Teadaannetes  https://www.ametlikudteadaanded.ee.

Mittevõlgnikust kaasomanikul on õigus enampakkumisel osaleda ja teha parim pakkumine mille tulemusena omandada kaasomandiosa.  Enampakkumisel osalemiseks on vajalik end registreerida enampakkumisele ja tasuda tagatisraha. Tagatisraha ei lähe kaotsi kui te enampakkumist ei võida või pakkumist üldse ei tee. Sellisel juhul tagastab täitur tagatisraha.

Kaasomanikule on tavaliselt probleemiks liiga kõrge alghind ehk hind, millega kaasomandiosa võimalik omandada ei ole. Sellisel juhul on ainus võimalus riskida ning loota, et keegi pakkumisi ei tee ning kordusenampakkumine toimub madalamalt ehk vastuvõetavalt hinnatasemelt.

Tulenevalt võlaõigusseaduse §-st 251 ei ole kaasomanikul ostueesõigust kui asi müüakse sundtäitmisel või pankrotimenetluses. Seega kohtutäituri poolt kaasomandiosa enampakkumisel kaasomanikul ostueesõigust ei ole.

Arvestama peab sellega, et enampakkumisel kaasomandiosa omandanul on jällegi  õigus nõuda kaasomandi lõpetamist asjaõigusseaduse §-s 77 sätestatud viisil. Sellisel juhul ei jää kaasomanikul tihti muud võimalust kui kaasomandiosa enampakkumise võitjalt viimse poolt soovitud hinnaga välja osta või esitada kohtuse kaasomandi lõpetamise nõue ühel asjaõigusseaduse §-s 77 sätestatud viisil.

Leino Biin

Vandeadvokaat