Me oleme varasemalt korduvalt käsitlenud oma blogis üle võõra maa avalikult kasutatavale teele juurdepääsu küsimust. Nimetatud artiklitest võib jääda mulje, et peaaegu alati on kinnisasja omanikul õigus nõuda naabrilt juurdepääsu avalikult kasutatavale teele aga siiski on seaduses sätestatud teatud erandid.
Asjaõigusseaduse § 156 lg 3 sätestab, et kinnisasja omanikul ei ole õigust juurdepääsu nõuda, kui senine ühendus avalikult kasutatava teega või kinnisasja osade vahel on katkenud tema tahtel.
Oletame, et Teie ja naabri kinnistu piirneb ühest küljest avalikult kasutatava teega. Naaber jagab temale kuuluva kinnisasja kaheks selliselt, et üks uus tekkiv kinnistu ei oma otse juurdepääsu avalikult kasutatavale teele. Nüüd kui naaber soovib saada juurdepääsu üle Teile kuuluva kinnisasja, siis ei ole Teil kohustust ega temal õigust asjaõigusseaduse § 156 alusel sellist juurdepääsu nõuda kuna ta on ise süüdi sellise olukorra tekkimises.
Seega tuleb kinnisasja osadeks jagamise käigus alati mõelda sellele kuidas tagada kinnistule juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Seda on võimalik tagada maakorralduslike vahenditega (kinnistu kuju) või siis õiguslike vahenditega.
Kinnisasja ostjad peavad samuti tähelepanu pöörama sellele asjaolule kinnisasja ostes. Kuigi müüja võib Teile kinnitada, et Teil on õigus nõuda juurdepääsu üle naabri kinnisasja, siis tegelikult peate pöörama tähelepanu sellele kuidas Teie kinnistu tekkinud on. Teoreetiliselt võib olla olukord, et müüja on jaganud temale varasemalt kuulunud suurema kinnistu mitmeks väiksemaks osaks ja sellisel juhul puudub Teil õigus nõuda juurdepääsu mõnelt asjassepuutumatult naabrilt, vaid vastutajaks on selle kinnistu jagaja.
Alan Biin
Vandeadvokaat